Teemaga olen samuti tuttav sügissemestri kursuselt „IT-arendamisega seonduvad juriidilised probleemid“ ja kirjutasin ka essee teemal Autoriõigused ja töösuhe. Kellele kuuluvad autoriõigused
Teemaga tuleb ennast pidevalt kursis hoiuda, sest libastumine on väga kerge.
Esitan mõned lõigud oma esseest...
1.
Autoriõiguse seaduse § 32 lg 1 on sätestatud põhimõte, et tööülesannete raames loodud teose varalised õigused lähevad üle tööandjale, s.t seda ei pea lepingus eraldi täpsustama. Riigikohus on seda tõlgendanud nii, et sellisel juhul peab tegu olema püsiva töösuhtega.
Töötajad ei ole tihti teadlikud oma töövõtulepingu ja ametijuhendi sisust ega tunne autoriõiguse seadust, mis on seotud töövõtulepinguga. Ilmselt tuleks neile läbi viia koolitus(ed), et peatuda autoriõiguste seadustel ja üle vaadata ka töövõtulepingud. Täpsustada oleks vaja ka sõnastust, mis kaitseks autori huve paremini kui autoriõiguse seadus. Veel on väga oluline saada töölepingus luba autori isiklike õiguste kasutamiseks.
2.
Õppeasutuse töövõtulepingu korras kirjeldatakse lepingus võimalikult täpselt teostatav(aid) töö(id). Ametijuhendis on ka kirjas, et töötajale kuuluvad isiklikud autoriõigused oma intellektuaalse tegevuse tulemustele. Töötaja poolt tööajal ja/või tööandja vahendeid kasutades loodud teostega seotud varalised autoriõigused kuuluvad tööandjale. Töötaja annab tööandjale loa tööandja poolt tööajal ja/või tööandja vahendeid kasutades loodud teoseid vajadusel muuta, parandada või täiendada. Kui nüüd õppejõud väidab, et ta ei ole kasutanud tööaega ega tööandja vahendeid, siis tuleb üle vaadata, millised on töötaja otsesed ülesanded. Kas õppematerjali koostamine on kuidagi seotud otsese tööülesandega? Loenguteks-tundideks ettevalmistamine, õppematerjalide-konspektide koostamine on ju väga selgelt seotud otseste töökohustega.
3.
Kui tihti peatume sellel, et loenguteks-tundideks ettevalmistatud materjal on looming ja kaitstud autoriõigusega? Kuidas me ise kasutame teiste loomingut? Miks mitte oma loomingut esitada internetis või lasta seda teha õppeastusel, ennast ja seeläbi ka asutust reklaamida? Kindlasti on see juhtum mõtlemise koht meile kõigile: kui teadlikud ja seaduskuulekad me oleme?
Nüüd siis natule E-õppe Arenduskeskuse repositooriumist.
Programmi BeSt raames valminud materjalidel peab olema litsents, et teised võivad seda kasutada ja muuta, aga sel juhul laieneb sama litsents muudetud materjalile.
Minu arvates annab see päris vabad käed kasutajatele, sest muutmist ja avaldamise kohta on väga keeruline kontrollida. Olles teadlik nendest nõuetest, saab looja enne ikka otsustada, kas ta üldse soovib midagi teha ja avalikult üles riputada. Siin võib jäädagi arutlema.
TLÜ õppejõudude .materjale võib internetist päris palju leida ja minu arvates on seda piisavalt.
Olen oma varasemates postitustes kirjutanud, et pooldan ka kinniseid keskkondi, kus õppematerjale avaldada. Kui ei ole avalik, pole ka probleeme :)
See on hea, et Sa tõid välja tööülesannete käigus loodud teoste varaliste õiguste probleemi. Tegelikkuses kuulub ka Creative Commons litsentsi lisamine varaliste õiguste hulka, sest sellega lubatakse mitmeid varalisi õigusi (kopeerimine, levitamine, kohandamine, tõlkimine jne).
ReplyDeleteRangelt autoriõiguse seadust järgides me ei tohikski ilma tööandja nõusolekuta oma tööülesannete käigus loodud materjale veebi riputada (levitamine) või Creative Commons litsentsi all avaldada. Ma tean, et Eesti õppejõududest on Kaido Kikkas varalisi õiguseid puudutava punkti oma töölepingusse saanud. Uurin, kas ta on nõus selle täpset sõnastust siin jagama.
Tere,
ReplyDeleteMul ei ole hetkel lepingut ennast käepärast, aga üks võimalik sõnastus võiks olla "Tööandjal on õigus avaldada Lepingu raames loodud õppematerjal [litsentside loend] alusel." Milliseid litsentse kasutatakse, on kokkuleppe küsimus.
Ma ise arvan, et sõltuvalt materjali iseloomust leiab Creative Commonsi põhilitsentside hulgast kindlasti sellise, mille kasutamine ei kahjusta tööandja ärihuve (tüüpilise õppematerjali nagu teksti ja slaidide puhul on CC BY-SA hea valik - võimaldab levitada ja samas võtab ära motivatsiooni autori seljas liugu lasta (olukord, kus keegi võtab minu materjali, teeb sellest enda oma ja siis edasi ei jaga, on litsentsi rikkumine samaväärselt näiteks tarkvaralitsentside rikkumisega ja võimaldab sanktsioone rakendada).
Nii et üldiselt olen igati nõus, et teema väärib arutamist, samas aga leian, et õppejõu huvides peaks olema maksimeerida enda loodud materjali levik (õppematerjal on hea õppejõu puhul kõrvaltoode, mis tegelikult toetab põhitoote ehk õppejõu kompetentsi turundamist). Katsed levikut "autorikaitsenuiaga" kontrollida a) ei tööta, b) toimivad tegelikult pidurina õppejõu tuntuse kasvule (infolevi piiramine polegi nii suur probleem kui kuulsuse "ah see on see turakas, kes..." levik). Samal teemal rääkisin ka Kuressaares.
Mõned sellised mõtted siis...
Kaido